Meditsiinilise termini gastroenteriidi (kr gaster magu+kr enteron sool) all mõistetakse mao-peensoolepõletikku, mis kliiniliselt väljendub oksendamise ja kõhulahtisusega.

Seedetrakti ärritust esineb koertel tihti ja sel on palju põhjuseid. Võimalikud põhjused on toiduvahetus, mittesobivate toiduainete või esemete söömine (võõrkehad), bakteriaalsed-, parasitaarsed- ja viiruslikud nakkused, mürgistused või on tegemist hoopis mõne ravimi kõrvaltoimega. Väga sageli jääb gastroenteriidi täpne põhjus välja selgitamata ning diagnostilisi uuringuid tehakse pigem spetsiifilist ravi vajavate ja eluohtlike diagnooside välistamiseks (näiteks võõrkeha mao-sooletraktis vajab kirurgilist ravi).

See, kas äge gastroenteriit vajab loomaarsti sekkumist, sõltub koera üldseisundist ning sellest kas loomaomanik ise oskab seostada ägedat haigestumist miski sündmusega. Kergematel juhtumitel, kui koer on reibas, oksendanud ainult mõned korrad ja soovib süüa, võib teda esialgu jälgida ja proovida nö „kodust ravi“ (dieeti ja seedepastasid). Kui on vähegi kahtlust, et loom võiks vajada loomaarsti abi, siis pigem konsulteerida loomaaarstiga kui oodata mis edasi saab.

Kuid kui koer on loid, ei soovi süüa ja liikuda ning oksendamine on pidev, peaks kindlasti pöörduma loomakliinikusse. Oksendamise ja kõhulahtisuse tagajärjel tekib kiiresti vedelikupuudus ja elektrolüütide tasakaalustamatus, mis võib kujuneda eluohtlikuks. Eriti tundlikud on kutsikad ja väikest tõugu koerad, kellele lisandub vedelikupuudusele sageli veresuhkru langus. 

Olenevalt patsiendi anamneesist ja kliinilise läbivaatuse tulemustest otsustab loomaarst, kas patsient vajab koheselt täiendavaid uuringuid gastroenteriidi põhjuse välja selgitamiseks või alustatakse esialgu lihtsalt sümptomaatilist ravi. Näiteks kui läbivaatuse käigus selgub, et koeral on kõht katsumisel valulik, on mõistlik teha röntgen-ja/või ultraheliuuring, võimaliku mao-sooletrakti võõrkeha välistamiseks või kinnitamiseks. Või kui koeral on kõrge palavik võib tekkida vajadus infektsioonhaiguse välistamiseks võtta vere-ja uriiniproove. 

Hoolimata gastroenteriidi algsest põhjusest vajavad jõuetud ja veetustunud patsiendid sisuliselt ühesugust toetavat ravi. Vedelikteraapiat, et korvata oksendamise ja kõhulahtisuses käigus kaotatud vedelikku ja elektrolüüte. Oksendamisevastaseid ja vajadusel maohappesust alandavaid ravimeid. Oksendamise pärssimine on tähtis, et ära hoida jätkuvat vedeliku ja elektrolüütide kadu, maohappe kahjustavat toimet söögitorule ja nõrkadel loomadel oksemassi sattumist hingamisteedesse. Ravimeid manustatakse süstimise teel, sest tavaliselt ei püsi oksendavatel patsientidel ravimid seedetraktis ning kui need uuesti välja oksendatakse, pole neist miskit kasu. 

Kõhulahtisuse leevendamiseks on olemas mitmesuguseid suukaudseid pastasid, mis sisaldavad liigset vedelikku ja toksiine imendavaid savitaolisi aineid ning mõnikord on neisse lisatud ka pro-ja prebiootikume. Prebiootikumid on oma olemuselt vees lahustuvad kiudained, mis stimuleerivad kasulikke bakterite kasvu. Probiootikumidena on kasutusel erinevad „heade“ bakterite kultuurid, mis paljunevad soolestikus kiiresti ja püüavad taastada soolestiku normaalset mikrofloorat.

Juhul kui kodus ei ole esmaabiks varutud koertele mõeldud seedepastat, võib põhimõtteliselt kasutada ka söetablette. Söetablettide miinuseks on see, et koerale vajalik kogus on väga suur – 1-4 grammi kilogrammi kehamassi kohta ning neid on halva maitse tõttu raske anda. Mõnikord peidab söe must värvus roojas esineva seedunud vere samalaadse värvuse ning võimalik probleem võib loomaomanikule ja loomaarstile märkamatuks jääda. 

Kui varasemalt soovitati ägeda gastroenteriidi korral karmi dieeti, s.t. koerale ei tohtinud pakkuda toitu 12-24 tundi, siis nüüdseks on soovitused muutunud. Dieeti rakendatatakse ainult sellistele loomadele, kes väga ägedalt oksendavad. Ning ka sellisel juhul püütakse oksendamine võimalikult kiiresti ravimitega kontrolli alla saada ning alustada toitmist niipea kui loom toidu vastu huvi tunneb. Väikeses koguses, kergesti seeduv toit stimuleerib soolestiku tööd, vähendab „halbade“ bakterite paljunemist ning võimalust, et need satuvad süsteemsesse vereringesse. Lisaks vajavad sooleseinarakud uuenemiseks toitaineid ja energiat. Nii humaan- kui ka veterinaarmeditsiinis tehtud uuringutes on leitud, et patsiendid, kes hakkavad varem sööma, paranevad kiiremini. Seega kui koer ei oksenda ja on vähegi toidust huvitatud, peaks talle toitu pakkuma.

Esialgu võiks koerale pakkuda puhast joogivett, lusikatäie kaupa iga natukese aja tagant. Kui vesi püsib maos ja koer ei oksenda, võib vee kogust tasapisi suurendada (ainult kõhulahtisuse käes kannataval koeral võib vesi olla vabalt ees). Mõned koerad ei soovi juua vett, sellisel juhul võib meelitada koera jooma jääkuubikute või kanalihast keedetud puljongi abil.

Söötmisega alustamisel peab meeles pidama, et gastroenteriiti põdevale koerale ei ole mõtet pakkuda erinevaid maiuseid või uusi maitseelamusi. Toiduks sobivad kergesti seeduvad toiduained, näiteks võiks kombineerida omavahel pudruriisi keedetud maitsestamata kondita kanafileega või kodujuustuga. Söötmisel alustada samamoodi väikestest kogustest, näiteks üks supilusikatäis toitu iga poole tunni järel. Kui toit püsib maos, võib tasapisi toidu koguseid suurendada ja toitmiskordi vähendada. Järgmisel päeval kui koer enam ei oksenda, oleks mõistlik päevane sööda kogus jagada siiski 4-5 toidukorrale. Kuna magu on ärritunud, siis suur toidu kogus võib uuesti esile kutsuda oksendamise. Ise valmistatud söödad on koertele enamasti meelt mööda, kuid neid ei tohiks kasutada pika aja vältel, kuna nad ei sisalda piisaval hulgal vajalikke toitaineid, vitamiine ja mineraalaineid. Gastroenteriiti põdevatele koertele on olemas ka valmistoidud konservide ja kuivtoidu näol. Nende kasutamisel alustada samuti väikestest portsjonitest ja eelistada algul pehmema konsistentsiga konserve. Valmistoitude plussiks on see, et need on tasakaalustatud ja tagavad haigetele loomadele vajalikud toitained ja vitamiinid. Dieedi kestvuse vajalikkus sõltub koerast ning selle üle aitab otsustada loomaarst. NB! Peale gastroenteriidi põdemist peab üleminek tagasi vanale olema samamoodi ettevaatlik. 

Koerad on uudishimulikud ja armastavad maiustada meile sageli teadmata päritolu ollusega (k.a. kompostiga), mistõttu kerge seedetrakti ärritus ei pruugi olla harv nähtus. Sellegipoolest kui koeral esineb tihtilugu iseenesest mööduvat oksendamist ja kõhulahtisust, võiks uurida, ega lemmik ei kannata mõne varjatud haiguse käes.